Kilpnääre on väike, kuid oluline sisesekretsiooninääre, mis asub kaelas ja toodab hormoone, mis reguleerivad ainevahetust, kasvamist ja arengu protsesse kehas. Selle põhifunktsioon on kontrollida kehatemperatuuri, energia kasutamist ja südame löögisagedust. Kilpnäärmehaigused, nagu kilpnäärmevähk, võivad mõjutada neid elutähtsaid protsesse.
Kuidas kilpnäärmevähk tekib?
Kilpnäärmevähk tekib siis, kui kilpnäärme rakud hakkavad kontrollimatult jagunema ja kasvama. See protsess võib alata geneetiliste mutatsioonide tõttu, mis muudavad rakkude normaalset toimimist. Need mutatsioonid võivad olla pärilikud või tekkida elu jooksul keskkonnategurite mõjul.
Üks peamisi põhjuseid on kokkupuude ioniseeriva kiirgusega. Näiteks võivad varasemad kiiritusravi protseduurid kaela- või pea piirkonnas suurendada riski. Samuti on oluline roll joodipuudusel, kuna jood on kilpnäärme normaalseks toimimiseks hädavajalik. Kui organism ei saa piisavalt joodi, võib kilpnääre muutuda haavatavamaks.
Hormonaalsed muutused, eriti naistel, võivad samuti mõjutada kilpnäärme rakkude käitumist. Lisaks võivad autoimmuunhaigused, nagu Hashimoto türeoidiit, põhjustada kroonilist põletikku, mis võib soodustada vähirakkude arengut.
Teadlased on leidnud, et keskkonnategurid, nagu kokkupuude teatud kemikaalidega, võivad samuti mängida rolli. Näiteks võivad mõned tööstuslikud saasteained mõjutada kilpnäärme rakkude DNA-d. Kuigi täpseid põhjuseid ei ole alati võimalik kindlaks teha, on selge, et mitmed tegurid koos võivad suurendada kilpnäärmevähi riski.
Vanuse roll
Kilpnäärmevähk esineb kõige sagedamini 30–60-aastastel inimestel, kusjuures riski tipp on just keskealistel. Selle vanusegrupi puhul on tegemist perioodiga, kus hormonaalsed muutused ja elustiili tegurid võivad hakata kilpnäärme funktsioone mõjutama. Kuigi kilpnäärmevähk võib esineda igas vanuses, on keskealine vanus see, kus see haigus esineb kõige sagedamini.
Vanuse tõustes suureneb riski ka teatud kilpnäärmevähi tüüpide puhul, nagu papillaarne ja follikulaarne kilpnäärmevähk. Need vähivormid on sageli aeglaselt arenevad ja võivad esineda ilma tõsiste sümptomiteta, eriti algstaadiumis. Seetõttu on keskealiste inimeste puhul tähtis olla teadlik varajastest sümptomitest.
Ehkki kilpnäärmevähk on keskealistel sagedasem, võib see esineda ka vanematel inimestel, kus see võib ilmneda agressiivsemalt. Vanematel inimestel võib olla suurem tõenäosus haigestuda anaplastsesse kilpnäärmevähki, mis areneb kiiresti. Seetõttu on oluline, et igas vanuses inimesed pööraksid tähelepanu oma kilpnäärme tervisele ning teeksid regulaarselt tervisekontrolle.
Miks esineb rohkem naistel?
Kilpnäärmevähi esinemissagedus on naistel globaalsetes andmetes umbes neli korda kõrgem kui meestel, kuid see erinevus ei pruugi kajastada ainult füsioloogilisi tegureid (Tran & Davies, 2023). Erinevad uuringud viitavad sellele, et kilpnäärmevähi suurenenud esinemissagedus naistel võib olla seotud ka nende suurenenud tervishoiuteenuste kasutamisega. Naistel on suurem kalduvus otsida meditsiinilist abi ja läbida erinevaid uuringuid, sealhulgas kilpnäärme ultraheli. Selle tõttu on naised rohkemal määral võimelised avastama ka väiksemaid ja madalama riskiastmega kilpnäärmevähke, mis muidu võivad jääda avastamata. Samuti on naistel sageli rohkem kilpnäärme sõlmi, mis võib suurendada avastamise võimalusi ja seeläbi ka statistikat.
Täpsemalt on leitud, et kilpnäärmevähk esineb naistel rohkem arenenud riikides, kus on paremad tervishoiuvõimalused ja rohkem diagnostilisi uuringuid. Näiteks Ameerikas ja paljudes teistes kõrgema inimarenguindeksiga riikides on kilpnäärmevähi esinemissagedus kasvanud viimase paarikümne aasta jooksul, samas kui suremus on jäänud samaks. Arvestades, et enamasti on tegemist väikeste papillaarsete vähkidega, mis ei ole alati eluohtlikud, võib see viidata sellele, et suurenenud avastamine on peamine tegur, mitte tingimata haiguse tõeline levik.
Kui vähitüüpide letaliteetsus ehk surmaoht suureneb, siis kipub naiste ja meeste vaheline esinemissageduse suhe lähenema 1:1-le (ScienceDirect, 2023). See tähendab, et kui tegemist on tõsisemate ja eluohtlikumate kilpnäärmevähi vormidega, on naiste ja meeste esinemissagedus juba rohkem võrdsustatud.
Kuigi östrogeeni mõju kilpnäärmevähi arengule on uuritud, ei leitud sellel otsest ja määravat rolli. Ehkki mõned uuringud on leidnud seoseid pikaajalise östrogeeni taseme kõrgenenud tasemega, ei toeta viimased teadusuuringud enamasti östrogeeni olulist mõju kilpnäärmevähi tekkele. Selle asemel võivad naiste kõrgeim immuunsüsteemi tugevus ja geneetilised tegurid olla peamised tegurid, mis selgitavad kõrgemat kilpnäärmevähi esinemist naistel.
Peamised sümptomid
Tükk või sõlm kaelal
Kilpnäärmevähk võib avalduda tüki või sõlmena kaelal, mis ei kao aja jooksul. See tükk võib olla valutu, kuid mõnel juhul põhjustada ebamugavust. On soovitav pöörata tähelepanu igasugustele muutustele kaela piirkonnas, eriti kui tükk kasvab või muutub. Tüki olemasolu võib viidata kilpnäärme rakkude ebanormaalsele kasvule.
Allikas: MD Anderson Cancer Center
Häälemuutused ja kähedus
Hääle kähedus või muutused võivad olla kilpnäärmevähi sümptomid, eriti kui need kestavad pikemat aega. Kilpnäärme lähedus häälepaeltele tähendab, et kasvaja võib mõjutada nende normaalset funktsiooni. Kähedus, mis ei parane, võib viidata kilpnäärme kudede kahjustusele.
Neelamis- või hingamisraskused
Kilpnäärmevähk võib põhjustada neelamis- või hingamisraskusi, kuna kasvaja võib suruda söögitorule või hingamisteedele. Need sümptomid võivad olla märk sellest, et kasvaja on suurenenud ja vajab kiiret meditsiinilist sekkumist.
Kaelavalu
Kaelavalu võib olla üks kilpnäärmevähi varajasi sümptomeid. See valu ei pruugi olla pidev, kuid sageli süveneb see aja jooksul. Valu võib kiirguda ka kõrva või õlavarre piirkonda, tekitades ebamugavust igapäevastes tegevustes. Kui valu püsib või muutub intensiivsemaks, võib see viidata kilpnäärme kudede muutustele või kasvaja suurenemisele.
Kaelavalu põhjuseks võib olla kasvaja surve ümbritsevatele kudedele ja närvidele. See võib põhjustada põletikulist reaktsiooni, mis omakorda suurendab valu intensiivsust. Mõnel juhul võib valu kaasneda ka teiste sümptomitega, nagu neelamisraskused või tüki tekkimine kaelal.
Püsiv köha
Püsiv köha, mis ei ole seotud külmetuse või hingamisteede infektsiooniga, võib olla kilpnäärmevähi sümptom. Köha võib olla kuiv ja ärritav, ilma limaerituse või muude tavaliste külmetusnähtudeta. See sümptom tekib sageli siis, kui kasvaja avaldab survet hingamisteedele või ärritab närvilõpmeid.
Kilpnäärmevähiga seotud köha võib esineda ka koos teiste sümptomitega, nagu häälemuutused või neelamisraskused. Kui köha kestab üle paari nädala ja sellega kaasnevad muud kahtlased nähud, võib olla see märk vähi tekkest.
Meditsiiniline diagnoosimine
Peamised diagnostilised meetodid:
Ultraheliuuring
Ultraheli on üks esimesi ja olulisemaid uuringuid kilpnäärmevähi kahtluse korral. See võimaldab visualiseerida kilpnäärme struktuuri ja tuvastada sõlmede suurust, kuju ning tihedust. Ultraheli aitab eristada healoomulisi ja pahaloomulisi muutusi.Peennõelabiopsia (FNA)
Kui ultraheli näitab kahtlaseid sõlmi, tehakse peennõelabiopsia. Selle protseduuri käigus võetakse kilpnäärmest koeproov, mida analüüsitakse mikroskoobi all. Biopsia kinnitab, kas sõlm on vähkkasvaja.Kuvamisuuringud
Kompuutertomograafia (CT) ja magnetresonantstomograafia (MRI) aitavad hinnata, kas vähk on levinud kilpnäärmest kaugemale. Need uuringud on eriti olulised haiguse ulatuse määramisel.Vähitestid
Erinevalt tavalisest ühe vähi skriinimisest, suudab vähitest tuvastada mitut vähitüüpi lihtsa vereanalüüsi abil, avastades kasvajad, mis võivad jääda praegusele tehnoloogiale märkamatuks. Varajane vähi avastamine suurendab ravivõimalusi ja elulemuse tõenäosust. Test analüüsib tsirkuleerivaid kasvajarakke (CTC), et määrata kasvaja päritolu, aidates täpsustada edasisi uuringuid ja vähendada diagnostilisi vigu. See meetod pakub suure täpsusega varajast tuvastust isegi sümptomiteta inimestel.
Kilpnäärmevähi varajane avastamine mängib olulist rolli ravi edukuses ja elukvaliteedi säilitamises. Regulaarne tervisekontroll võimaldab tuvastada haiguse varajases staadiumis, kui ravi on kõige tõhusam. Keskealised naised peaksid pöörama erilist tähelepanu oma tervisele, jälgides sümptomeid ja konsulteerides arstiga ka väiksemate muutuste korral.
